Tuttavad küsivad minu käest ikka ja jälle, miks ei saa nad kodus järeltöötluse käigus oma fotoga palju ette võtta. Minu esimene küsimus on alati – mis formaadis sa pildistad? Tavaline vastus on JPG. Minu küsimuse peale: ,,Miks nii?’’, olen saanud erinevaid vastuseid, aga üks levinumaid on see, et RAW faile ei saada arvutis hiljem oma programmiga lahti.

—

See on eraldi teema, kuidas oma olemasolevatele programmidele lisada pluginaid, et RAW faile avada.

—

Aga kuidas siis ikkagi valida, mis formaadis pilte teha – JPEG või RAW?

—

JPEG on kokkupakitud fail ja on märksa väiksema mahuga kui RAW ning seetõttu mahub mälukaardile pildistades koguselt rohkem fotosid. JPEG faili mitu korda ümber salvestades, kaotab ta iga kord kvaliteedis ning seda ei ole võimalik hilisemalt taastada. Seega, kui teil on mõttes seda pilti mitu korda töödelda või ümber salvestada, siis peaks selles formaadis pildistades olema pigem ettevaatlik. Kui teil on vaja mõnda pilti, mis ei vaja töötlust (näiteks läheb see üles otse internetti või on seda vaja saata emailiga), siis on õigem teha seda JPEG failina, et hoida kokku aega ja mälukaardi mahtu. Samuti on JPEG eeliseks see, et enamus arvuti tarkvaradest oskab seda faili lugeda.

—

RAW fail on nö puutumata fail, mida saab järeltöötluse käigus muuta ja teisendada. Selles failis olevat infot (värve, kontraste, jne.) saate muuta täpselt nii, nagu ise tahate või vajate. RAW sisaldab 16 korda korda rohkem värviinformatsiooni kui JPEG. Seega annab RAW fail peale töötlust märksa kvaliteetsema tulemuse ja lõpptulmuse saavutamisel on RAW-ga palju rohkem võimalusi. Kuna RAW fail on mahult suur, siis peale töötlust peame ta internetti üleslaadimiseks või emailiga saatmiseks lõpuks ikkagi JPEG-ks salvestama.

—

Erinevate kaamerate tootjad tähistavad oma RAW faile erinevate faililaienditega: NEF on Nikoni RAW faili formaat, CR2 on Canoni oma, Pentax – PEF, Fujifilm – RAF, Olympus – ORF ja Sony – SRF.